Meie veekogud hakkavad jäätuma sügisel, kui õhu temperatuur hakkab langema. Oluline on meeles pidada, et jää hakkab tekkima siis, kui vee temperatuur veekogus langeb alla 0 ͦC.
Enne, kui minna jääle, peaks laskma külmal ilmal lasta kesta nädalapäevi. See annab jääle aega tekkida ja muutuda piisavalt tugevaks, kandmaks sellel liikujaid. Kui jää tekkimise perioodil sajab ka lund, siis peab teadma, et lumi toimib justkui tekk, mis hoiab sooja ja seeläbi aeglustub ka jää tekkimine. Jää tugevuse hindamisel tasuks eelkõige loota ilma vaatlusele. Saamaks teada mm või cm, selleks peab enne jääle minekut sooritama proovi puurimisi ja jää paksust Seda teavad nt kalamehed, kes püügiauke puurivad. Nende käest võibki küsida infot jää paksuse kohta. Saamaks kindlust otsustamisel võib tugineda jää paksusele vähemalt 7 cm, veel parem, kui see oleks 10 cm. Aitamaks ettevalmistuda ohutuks jääl liikumiseks, võiks teada ka kohti, kus jää tekib aeglasemalt ja on nõrgem.
Sügisesel tekkival jääl liikudes peaks kindlasti märkama veel ühte väga olulist signaali, mis antakse jää enda poolt - see on praksumine. Kuuldes jääl liikudes praksumist, tuleks piirkonnast ettevaatlikult lahkuda, liikudes tuldud teed pidi, sest seal jää kandis.
Kevadine jää seevastu ei praksu, sellest kukutakse läbi ilma ettehoiatuseta. Probleem on selles, et soe päike on oma kiirtega jää justkui auklikuks puurinud ja jääkristallid ei ole enam omavahel seotud. Kevadise jää puhul on kindlasti näha ka nõrgemad kohad jää värvusest (sellel on tumedad laigud) või on jääl lausa vesi peal. Sellistel puhkudel ei tohi kindlasti jääle minna.
Jääl tegevust alustades peab mõtlema oma riietusele. Tähtis on, et see peaks sooja aga üheks mõtte kohaks on siinkohal tuul. Jääl olles ei ole võimalik tuulevarju minna ning tuule ja külma kombinatsioon tekitab jääl liikujas väga kiiresti külmatunde tekkimise. Tuule tõttu ei saa võtta temperatuuri üks-ühele vaid peab arvestama tuuleindeksit (Beuforti skaala). Seega peaks olema meie riietus selline, mis oleks üheaegselt soe ja peaks ka tuult.
Teine oluline nõue, mis võiks olla täidetud, on jäänaelade olemasolu. Tegemist on enesepääste vahenditega juhuks, kui ollakse läbi jää vajunud ja on vaja uuesti jääle tagasi saada. Jäänaelu kantakse alati riietuse peal, nööriga kaelas. Mitte mingil juhul ei tohi need olla põues või taskus. Kriitilisel hetkel ei ole neid sealt lihtsalt võimalik kätte saada. Olles kukkunud läbi jää, tunneb inimene külma vee mõjul tugevat termolööki. Tekib kontrollimatu ja väga kiire hingamine. Sellel hetkel on võimalik ka tahtmatu vee aspirtsioon, oluline on, et suudetaks nägu hoida veest väljas. Enne, kui hakata jääaugust välja rabelema, tuleks korda saada oma hingamine. Selleks prooviga taastada hingamise rütm ühe minuti jooksul. Selle aja sees harjub organism külmaga ja meie keha on suuteline jälle kontrollitult toimima. Jääaugust peate saama välja 10 minuti jooksul, vastasel korral jõuab keha temperatuur langeda nii madalale, et edasine füüsiline pingutus on võimatu. Jäänaeltega on võimalik kiiresti jääaugust välja pääseda, lüües need jää serva sisse ja tõmmates end nende abil tagasi jää servale. Olles tagasi jääaugu serval, ei tohi mitte mingil juhul püstitõusta, sest võimalik on uuesti läbi jää vajuda. Ohtlikust piirkonnast tuleb ennast eemale veeretada ja alles siis püsti tõusta. Nüüd on aega umbes tund aega, et saada sooja, vastasel korral jahtub inimene kas jääl või kaldal ning eluohtlik seisund saabub ruttu.
Jääl olles võib sattuda ka olukorda, kus tuleb appi minna läbi jää vajunud inimesele. Esimene asi, mida tuleb jälgida on see, et appi minnes ei vajutaks ise läbi jää. Selleks tuleb hädasolijani roomata, sest nii jaotub inimese keharaskus ühtlaselt suurele pindalale. Kindlasti tuleb vältida jääaugus olijaga füüsilist kontakti, selleks tuleb talle ulatada midagi – see midagi saab olla kõige suurema tõenäosusega aitaja enda jope. Väga keeruline on leida jääl olles improviseeritud abivahendit olgu selleks siis puuoks või redel. Kannatanu jääle tõmbamine ei ole lihtne, eriti keeruliseks muutub olukord siis, kui jää peal on ka vett. Sellisel juhul tõmbab jääaugus olija aitaja jääaugu poole, mitte aitaja jääaugus olijat sealt välja. Et päästeoperatsioon õnnestuks, selleks on vaja aitajal mingit ankurpunkti, mis takistaks tema libisemist jääl. Parimaks lahenduseks on siin taaskord jäänaasklid. Ühe käega on võimalik ennast jäänaaskliga paigal hoida ja teisega jääaugus olijat välja tõmmata. Kui hädasolija on kätte saadud, siis tuleb jällegi ohtlikust kohast eemalduda ennast rullides mööda jääd. Roomamine ei pruugi õnnestuda, sest jää on libe. Märgade riietega hädasolija peab saama võimalikult kiiresti sooja ja kuiva keskkonda, olgu selleks maja või auto. Oluline on, et tema kehatemperatuuri langemine võimalikult kiiresti peatada. Kui kannatanu seisund halveneb, siis tuleb helistada 112 ja kutsuda kiirabi. Hüpotermias oleva inimese soojendamine koduste vahenditega ei pruugi anda tulemust ja seetõttu tuleks ta üle anda meedikutele.
Kindlasti ei peaks jääd kartma, küll aga ei tohi unustada reegleid, millede järgimine aitab vältida eluohtlikke olukordi, kui ollakse läbi jää vajutud.